Villtäid ja kilptäilased

Kuigi enamik villtäide liikidest toitub taime maapealsetest osadest, ammutavad mõned liigid oma toitaineid juurtest, teised jällegi moodustavad pahke. Mõned liigid võivad ka edasi kanda kahjulikke haigusi. Villtäid kahjustavad saaki mitmel moel.

• Nukud ja emased isendid imevad taimemahla, mis toob kaasa kasvu pidurdumise ja põhjustab taime moondumist ja/või lehtede kollaseks värvumist, millele mõnikord järgneb lehtede langemine. Üleüldine mõju vähendab fotosünteesi ja ka saaki. Lilled kipuvad närbuma ning puuviljad varakult alla kukkuma.
• Taimemahl sisaldab vähe proteiini ja rikkalikult suhkruid. Selleks, et omastada vajaminev proteiinikogus peavad villtäid sööma suured kogused taimemahla, misjärel liigse suhkru väljutavad nad lehemeena. Tüüpiliselt leitakse lehemeel kasvamas ka tumedat tahmhallitust (Cladosporium spp.), mis nagu villtäide valge vahajas sekreetki vähendab kahjustatud taimede dekoratiivset väärtust. Puuviljad ja lilled on samuti kahjustunud, mistõttu ei ole need niivõrd müügikõlblikud. Ühtlasi vähendab lehtedes takistatud fotosüntees lillede ja puuviljade tootlikkust.
• Dekoratiivtaimede puhul on juba villtäide olemasolu piisav põhjus, et eemaldada toode müügilt. Väga väike arvukus võib põhjustada täheldatava väärtuse kao.

Ebakilptäilased toituvad peamiselt lehtedest ja okstest, mis põhjustab lehtede värvimuutust, kängumist ja tõsisematel juhtudel ka nende väljalangemist. Ent enamasti tekitab kahju suur kogus lehemett sellel paikneva tahmhallituse tõttu. Lehemesi meelitab kohale ka sipelgaid. Tegelikult on lehemesi tahmhallitusega üks esimesi märke seesuguse kahjuri olemasolust. Dekoratiivkultuuride kõrval on sõnajalgtaimed eriti tundlikud ebakilptäilaste suhtes nagu ka oleandrid ja ohrideed.

Kilptäid, erinevalt villtäidest ja ebakilptäilastest, ja ei tooda lehemett. Nad toituvad naharakkude sisust, millesse nad süstivad aineid, mis tekitavad lehtedele ja puuviljadele kollaseid, punaseid või pruune plekke. See võib lõpuks ka lehele saatuslikuks saada.